Seekord on meie sissekanne põhjalikum, armsam ja tähtsam, sest Võistutantsimine Võnnus oli meile äärmiselt võluv kogemus, millega suve tervitada.
Maailmakuulus eestlane
Kogu meie loo tegelik kangelane on Jaan Matson. Lääniste küla sepp, keda võib ühtlasi pidada vast kõige kuulsamaks eestlaseks. Teda on tutvustatud praktiliselt kõikjal, kuhuiganes mõne eesti rahvatantsija jalg on astunud. Jaapanist Hawaile, Lapimaalt Lõuna-Aafrika Vabariigini. Nii mõneski teises naaberriigis tuntakse teda pisut teise nimegaa, kuid ometi on ta sama kuulus kui soomlastel on jõuluvana – teda teatakse üle maailma.
Ometi ei ütle see nimi Sulle, kallis lugeja, tõenäoliselt esiti midagi. Jaan Matson on üldsusele tuntud tegelikult oma hüüdnimega Kaera-Jaan, kes ühe koomilise vahejuhtumi tõttu rahvalaulu salmidesse pisteti. Ja sealt ta enam välja ei pääsenudki. Plikeloost sai lühem lugulaul, millest omakorda tekkis eestlastele üks eriti omane käärhüpetega tuntust kogunud tants – kaerajaan. Niisiis tahame jagada oma lugu Savijalakestest ja kaerajaanist ning eriti ühest südamlikust ning kaunist päevast Tartumaal.
Minu kodu on ka Sinu kodu
Pöördelised ajad. Kiired ajad. Muutuvad ajad. Segased ajad. Meeldejäävad ajad. Õndsad ajad. Keerulised ajad. Tegusad ajad.
Ajad, ajad, ajad.
Savijalakeste 2015/16 hooaeg on olnud tõepoolest kirev. Alustasime sügisel tempokalt, sest tuli valmistuda Tallinna Tehnikakõrgkooli 100. juubelikontserdiks. Tegime suuri plaane ning kuulsime vihjeid, et polegi see tantsuviljelus meie koolis nii noorukeses eas, kui arvasime. Kogesime aastaga tõelist tegutsemistahet ning enesearendamist. Suured esinemised ja ilusad üritused andsid meile indu ja energiat; lõbusad väljasõidud ning pikad ja pimedad trenniõhtud tekitasid koostegutsemisrõõmu ja kirgas helk publiku silmis pühkis valu kibekangetelt lihastelt.
Aga see põgus tagasivaade hooajale loob hea sissejuhatuse meie loosse. Kuigi esinemisgraafik, proovid ja harjutamised olid võtnud suure osa meie ajast, tuli ühel päeval kiire päring: kas Savijalakesed I A rühm sooviksid osaleda Võnnus toimuval kaerajaani võistutantsimisel? Vahel tunned, et kuigi peaksid nõustumisel üle iseenda varju hüppama, sunnib kõhutunne spontaanselt oma jaatava vastuse kiiresti ära andma. Kui muidu on igasugustele kutsetele vastamine juba ettevaatlikuks muutnud, siis kaerajaani võistlusele reageeriti üsnagi kiiresti ja soojalt. Oligi otsustatud. Kes saab pruuniks teiseks juuniks, kes loob uue tantsu ning õpib selgeks veel kaks neljandaks juuniks.
Titepuhkuselt kutsuti appi meie Krissu, kes Võnnu esinemiseks Kaera-Jaani omaloomingulist varianti tegema asus, sest võistutantsimise üheks tingimuseks oli spetsiaalselt loodud kaerajaani töötlus ja lisaks oli vaja tantsimiseks valida veel üks omaloominguline tants ning üks vabaltvalitud tants. Tutvuste ja läbirääkimiste kaudu jõuti heliloojani Uku Nurk, kelle käekiri näikse Krissule sobivat. Siiski sellise tuntud ning küllaltki palju töödeldud pala uusversiooni palve ehmatab esialgu igat heliloojat. “Kaera-Jaan” ning selle põhimotiiv on justkui midagi sakraalset, millega liiga julgelt mängida ei saa. Möödusid mõned päevad ning loomingulise inimese hing ei andnud rahu – Uku katsetas erinevaid helisid, millest sündiski Savijalakestele osalemistantsuks põnev saade. Tulenevalt pala iseloomust lõi Krissu koreograafia, mis jutustas tuntud tantsu sünniloo.
Kuid Võnnu endaga on Savijalakestel suur side. Õigemini selle silla loovad meie tantsijad, kes sealt pärit on. Nendehulgas meie kollektiivi vanem Margus, kes kuulub Savijalakeste I A rühma ridadesse. Marguse kodukandist oleme kuulnud ilusaid lugusid, nii mõnigi on seal käinud, kuid nüüd oli ta valmis avama selle oma tantsusõpradele. Ning mõnusamat kohta annab otsida. Paariks päevaks sai tema kodu ka tantsijate koduks.
Tants keset muinasjuttu
Kui publik jääb esinemise ajal lavalaudu põrnitsema, tähendab, et lava ei täideta või tähelepanu ei pälvita. Lääniste linnamäe lava lükkab selle ütluse ümber, kuna paremat kohta tantsimiseks on keeruline leida. Võib-olla isegi mitte paremat, vaid idüllilisemat. Linnamäe nõlvale ehitatud lava taustaks jääb kaunis kodumaine looduspilt: org, jõesäng, metsalaaned, söötis ja vohav karjamaa ning mõnusalt looklev kuppelmaastik. Aeg-ajalt sõuab jõekesel vesiratas või aerutab mööda paadike. Meile nii võõrustaja, giidi kui kontaktisiku ‘teenust’ pakkunud Margus võttis ilusa vaatepildi ning esinemise kokku tabavalt, öeldes et…
Tore on vaadata seda pilti. Pilti, mille taustal on minu kodukant ja meie, tantsijad, oleme rahvariietes selle pildi keskel. Mul on hea meel, et üritusest osa võtsime ja et kohalikele inimestele ning teistele rühmadele toreda elamuse pakkuda saime.
Ürituse südantsoojendav atmosfäär kandus ka tantsijate esitusse. Pirru oli nõutu, kuna ta ei mõistnud, kas lava oli liiga kitsas või päike liiga ere, kuid ammu polnud ta tantsijatega nii ühtset tunnet kogenud. Jah, ka eelnevate esinemiste ning põhihooaja pinge oli läinud ning puhas rõõm tantsust veelgi võimendunud.
Puhas nauding oli seal Ahja jõe kaldal naeratada ja tantsida.
Ühtset tunnet märkasid ka silmapaarid publikust, kes kommenteerisid meie kärtspunasuiseid tüdrukuid üsna otsekoheselt:
Issand. Neil on huuled ka ühesugused.
Elurõõm, vitaalsus ning energia!
Alapealkiri kõlab nagu mõne kristalliteraapia või tšakraõpetuse tunnuslause. Siiski siinses kontekstis räägime väest, mis kumas nii publikust kui kõikidest esinejatest. Võistlejate hulgas oli ka mitu memmedekollektiivi, kelle tantsud olid väljapeetud ning siirad. Tõepoolest, mingeid kiireid jookse ja tohutult tehnilist koreograafiat need ei pakkunud, kuid seda ‘päris’ emotsiooni rohkem kui teistel kokku. Just seda, mida me oma vaimusilmas kujutame ette ‘tantsurõõmuna’.
Ning kuigi memmede rühmad tantsisid teistlaadi tantse, vaatasin ma neid ainult suure austusega – ikka koos käia ja tantsida, pingutada ning nautida. Tahan olla samas eas täpselt sama vitaalne.
Lavalt kiirgas energiat vastu, kuid paraku jõuame nüüd korraks ka ühe pisut kurvema tähelepaneku juurde. Kuigi tantsuplats ei jäänud õhtu jooksul praktiliselt kordagi tühjana seisma; kuigi looduskaunil laval said kõik soovijad oma tantsusamme katsetada; kuigi kapell oli valmis tantsitama inimesi nõrkemiseni, oli publikut siiski vähevõitu. Oli see päikesepaisteline vaba päev, mis pani inimesed vahest rohkem kodudes tööd tegema või nauditi lipupäeva perekonna seltsis kusagil mujal, oleks siiski võinud kaasaelajaid rohkem linnamäele meelitada. Kõik oli ju olemas!
Lähme mäele marjule…
Olime Võnnus, olime kohal. Ka proov oli juba tehtud ning rahvariided seljas. Oli aeg loosida esinemisjärjekord. Ei olnud me seekord esimesed, polnud ka viimased. Täpselt parasjagu keskel saime minna esmalt “Maasikille” (koreograaf K.Vilipõld) , seejärel karata välla nagu “Kaerajaan” (koreograaf K.Vilipõld) ja lõpuks lõbus lugu “Maamõõtja” (koreograafid I. Lett, E.Rüütli). See kõik läks nii kiiresti, et ei jõudnudki jälgida, kuidas nüüd ikka täpselt läks. Aplausi saatel tulime tagasi publiku hulka ning meid tervitasid magusad ja mõnusad värsked vahvlid, mille Egle ema meile tõi. Magus oli see hetk igas mõttes.
Tunni pärast avati juba žürii kaardid ning kuulutati välja eripreemiad. Ikka nii, et igaüks saaks midagi endaga koju kaasa võtta ja mälestustekarpi hoiule panna. Ja nüüd oli pinge juba mõnusalt värisev. Žürii esimees Paul Bobkov hakkas välja kuulutama selleaastase võitja nime… pidas veel pika ja kandva pausi ning ütles selle maailma kõige armsama nimega rahvatantsukollektiivi nime: Savijalakesed!
Kohaliku käsitööga varustatud preemiad nii tantsijatele kui juhendajatele. Ning loomulikult see toredalt veider rändkarikas, mis sümboliseerib kuulsa Jaani kelmikat käežesti. Nüüd on see aastajagu meiega. Koheselt läks kordamisele ka võidukas kaera-jaani versioon ning publiku aplaus andis niipalju soojust juurde. Kõikide tantsijate suud olid kõrvuni. Oli see nüüd võidu pärast, toreda tantsu pärast või hoopis seepärast, et ühe tantsija pastel otsustas keset tantsu koostööst loobuda ning hüppas jalaotsast ära.
Aga millised olid kommentaarid pealtvaatajate seast?
Teie füüsiline vorm on hämmastav! Kõrged ja kerged hüpped ning tõsted, lisaks võite jalgu nii kõrgele visata. Visuaalne ja emotsionaalne nauding!
Hea on vaadata rühma, kes suudab laval tuua välja näitlejameisterlikkuse. Olenevalt olukorrast ja hetkest tantsus suudab väljendada selle kohast emotsiooni. Ilusad noored inimesed, kes on lõbusad ja säravad.
Savijalakeste jalg tatsus erilise hooga ning küttis ülesse ka kõige tantsuvõõrama inimese hinge.
Pauli (Bobkovi – toim.) tantsude järgi tantsides ütles üks tore memmeke, et ta väga nautis meie tantse. Ja hõiskas siiralt, et me olime tõesti väärt seda võitu.
Kohe kui te (Savijalakesed – toim.) lavale läksite, oli selge, et võit on kindel. Nägin teie rõõmu ja tuntsulusti ning pärast võidutantsu korduesinemist tõdesin, et olete ühed igavesti vahvad ja kerge jalaga tantsijad.
Õhtut jäi lõpetama Paul Bobkovi tantsude töötuba ning kooslustimine ja simman Väägvere kapelliga. Helgete varasuve looduslõhnade, valge öö, rahvamuusika ning tantsusaatel möödus aeg nõnda kiiresti ning südames tiksus mõte: nii hea, et selle jaatava vastuse andsime. Nii hea.
Vaata lisaks: