Eesti lipu päeval, 4. juunil, toimus Tartumaal Võnnu vallas järjekordne kaera-jaani võistutantsimine. Erinevate kaera-jaani töötluste ja omanäoliste tantsude hulgas kuulutati seekordseks tšempioniks tantsuansambel Savijalakesed Puravike rühm.
Üritus oli selleks korraks viidud maalilisele Lääniste linnamäele, kus avanes vaade nii kaunile jõesängile, metsatukale, vohavale laanele kui ka lõuna-eestilikule kuppelmaastikule. Tänavu pälvis kaera-jaani rändkarika tantsuansambli Savijalakesed A-rühm Puravikud, kes tugevatele lavalaudadele ei halastanud. Ülimalt energiline, omanäoline ning vahest ka pisut üllatav kava paistis teiste osaliste seas jõuliselt silma ja köitis vaatajaid nõnda, et sumin-sigin-sagin kadusid tantsu ajal pea täielikult. Võnnu kaera-jaani võistutantsimise jaoks valmistas tantsijaid ette Kristiina, kes pisikese põnni kõrvalt treenis Puravikke nii Vanalinnapäevade kui ka võistutantsimise jaoks.
Ürituse teeb põnevaks veel see, et üheks nõudeks on oma nägemuse, seade või töötluse loomine kaera-jaanist. Kõik, kes teavad meie Krissut, võivad juba oletada, et ainult käärsammuga lava ei paitatud. Võistlusel osalemiseks tuli esitada kolm tantsu:
- Tants vabal valikul;
- Soovituslikult tants kollektiivi omaloomingust;
- Kaera-Jaan – äratuntavate elementidega omaloomingulises tantsuskeemis vabalt valitud muusikaga.
Puravikud esitasid Ivar Letti tantsu “Peenike maamõõtja”; omaloomingulise tantsuna Kristiina enda armsat “Maasikille” ning koostöös heliloojaga Uku Nurk valminud töötlust “Kaera-jaan”, mille koreograafia ja narratiivi seadis samuti Kristiina.
Hoiame uhkusega Kaera-jaani võistutantsimise rändkarikat aasta enda käes ning täname Krissut, Piretit, Ukut ja korraldajaid. Pikemalt kirjutame meeldejäävast päevast ja ülisoojast üritusest meie lugude sarjas õige pea.
