Võru Pärimustantsu festival 2017

… ja nüüd ma siis seisan keset seda romantilist väikelinna, mis on justkui kordades avaramaks ja tühjemaks muutunud. Kerge üksindus valdab pärast kõike seda melu. Need viimased päevad tõmbasid emotsioonide keerisesse rohkem kui nii mõnegi aasta sündmused kokkuliidetuna.

 

Viivitamatu jaatus

Kevadel kompab tantsija trenniperioodi lõppemist. Üheksa kuud järjest, vähemalt kaks korda nädalas käid sama pundiga tõelise meeskonnatöö ja kollektiivse kunsti talgutel. Kui ilmad muutuvad juba selliseks, et õhtusest trennist tulles paistab veel kusagil vaatevälja nurgas killuke päikest, hakkad tundma suve. Ja seda  umbes sellises mõttes nagu õpilased, kes lõpetavad järjekordse koolitalve. Sul on peas vähemalt kakssada erinevat plaani, mida suvega peale hakata, kuigi tegelikkuses tead, et see kolm kuud pudeneb näppude vahelt ikka jube kiiresti.

Ja ühel sellisel südakevadisel päeval loed sa teadet, et pannakse kokku Võru Pärimustantsufestivali gruppi. Ja arvestamata taustaga, arvestamata faktiga et see nõuab eeltööd, ütled sa oma jaatava vastuse ning jääd unistama, milliseks kujunevad need juulipäevad seal kagu-Eestis.

 

Väljakutse

Võru festivali tänavune põhikontseptsioon tugines valsile – sellele kaunile põhisammule. Mai lõpus hakkasid proovid erinevate kavade kokkupanemiseks, õppimiseks ning treenimiseks. Nelja päeva jooksul ootas meid umbes  6-7 avalikku ülesastumist (etteruttavalt võib öelda, et oli esinemisi, mida me ei osanud sel hetkel veel uneski ette näha).

Selle loo jooksul ei taha ma kaardistada kogu meie seiklust selle pooleteise kuu jooksul, mis kulmineerus juulikuises Võrus, vaid rääkida, mida selline osalemine tegelikult tantsijale annab. Tervikuna. Pealtvaatajale, kaasaelajale avaneb pilt mõnekümne minuti pikkusest esinemisest, kus võivad siin-seal väikesed “kalad” sisse tulla, aga meie, savijalakeste, jaoks on see viivuke laval ainult pisike osa festivalil osalemisest.

 

Mai lõpp

Esimene kohtumine trennisaalis kogu pundiga. Seltskonnad erinevatest Savijalakeste rühmadest hoiavad oma nurkadesse. Pisut võõristust on õhus, kuni lõpuks hakkame üheskoos folkloorikava õppima ja kokku panema. Jää sulab. Meid liidavad ühised naerupahvakud, ühesugused küsimused, ühine ootus.

Millegipärast oli endal eelarvamus, et kaua need suvised trennid ikka aega võtavad – teeme oma tavapäraseid folkloorseid tantse ning autoritantsude repertuaar on niigi selge. Vaid mõned korrad kokkutantsimist ja ongi olemas. Tegelikult oli õppematerjali päris palju ning selle läbitöötamine lähendaski konkreetset esinejategruppi.

Naljakas, kuidas igal aastal avastad end uuesti mõttelt, et kuidas meie esivanemate folkloorsed tantsud nii küpsed ja detailsed olid. Polegi lihtsalt sammumine, vaid sinna on sissepeidetud kohati väga lihtsad, kuid õppimiseks üsna keerulised kombinatsioonid ja sõnumid. Nende saatel möödusid mitmed õhtud, mitmed tunnid… kuni oli aeg hakata Võrru sõitma.

 

Hulljulged, kui mitte öelda hullud

Sõites hilisõhtul sisse Võru linna ning möödudes asulamärgist, tunned kuidas seljataha jäi kogu pealinnatunglemine, kõik töömõtted – nüüd on aeg end muust välja lülitada ning kogeda sellist tantsupeolaadset tunnet. Kokkusurutuna ühte koolimajja kõikide esinejatega, unustades mõneks päevaks sellised nähtused nagu privaatsus ning voodi. Iga hetke jagad tantsurahvaga.

Kohe pärast teist reedest esinemist saadeti osa Savijalakestest Kandle kultuurikeskuse trennisaali. Palavast ilmast ning paarikümneminutilisest esinemisest veel leemendades, ootas meid umbne trennisaal ning koreograaf tantsuõpetaja Tea Kõrs.

,,Vabandage, ma ei tunne täpselt teie terminoloogiat, aga ma usun et te saate minust aru. Ma ei tegele rahvatantsuga igapäevaselt.”

Hea küll… tundub, et me hakkame midagi siis ilmselt õppima, midagi harjutama, aga mille jaoks? Ja siis tabas meid uudis. Savijalakesed kuulevad koos uue juhendaja Teaga 24 tunni pärast muusikat, millele peab valmima kolmveerand tunni jooksul tants. Ja see tants läheb esitamisele Kandle suures saalis. Publiku ees. Hindamiseks. Koreograaf ei tundnud meid, ega meie teda.

Seega olime andnud näpu millegi hullumeelse jaoks.  Tavaliselt kestab meie soojenduski kauem kui 45 minutit. Nüüd on vaja selle ajaga välja mõelda, kokku panna ning selgeks harjutada umbes kolmeminutiline tants. Ning konkurentsi pakuvad eesti rahvatantsutandril väga kõvad tegijad. Kuigi õues siras päike ning saalis valitses umbes 30+ kraadine umbne leitsak, tõmbus nii mõni nägu kaamemaks kui rahvariidesärk.

Poolteist tundi katsetasime erinevaid “võimalikke” ideid ja kombinatsioone, mis võivad järgmisel päeval meie elu lihtsamaks teha.

,,Tegemist oli ju valsi-aastaga. Ilmselt valsimuusika meid ka homme ootab.”

Ei oodanud.

 

Lähme mäele marjule…

Kui jätta vahele reedeõhtused seiklused Võrus ja linnalähistel; kirev etnodisko kohalikus lokaalis ning laupäevane rannapäev, siis üsna kiiresti jõudiski kätte moment, mil Savijalakesed istusid Kandle saalis ja olid valmis kuulama muusikat, mis annab stardi 45-minutilisele loomeperioodile. Maire Udras keris iga minutiga pinget. Muusika esitlemine lükkus aina edasi ja edasi, kuni kõlaristest hakkas kostuma Savijalakeste jaoks väga tuttav pala.

Rüüt “Maasikille”.

Lugu, millele meie Krissu on oma tantsu loonud. Nüüd muutus see ülesanne veelgi raskemaks – luua tants loetud minutitega muusika peale, mida sa oled juba mingi tantsuna õppinud. Ning jah… valsiga polnud siin suurt pistmist midagi ja eelmise päeva lennukad ideed jäävad oma korda ootama.

Järgmisest tunnist ajast on meeles väga vähe – see sisaldas kaost, palavust, lavanärvi ning segadust. Ometi tund aega hiljem olime laval ja tegime midagi, mis meenutas nagu stseeni “maasikal käimisest” ja samas ka mitte. Jõudes tagasi lava taha, lõppes ka täpselt muusika – mingi ime läbi olime suutnud selle ülesande lahendada. Küll pooleldi improviseerides, kuid siiski. Teisi esinejaid ehk nö konkurente me ei näinud. Oma tulemustest me samuti midagi ei kuulnud, sest võitja pidi selguma alles õhtusel tänavatantsul. Seega lahkusime Kandlest üsna segases meeleolus. See tundus kõik liiga jabur ettevõtmine, samas publiku reaktsioonist lähtudes, võis see vaatepilt üsna meeltlahutav olla.

Ja nii me siis seisime oma oranšides riietes Võru keskväljakul. Kohe hakkab traditsiooniline tänavatants ning kõik festivalirahvas koondub kokku ühele platsile tantsima. Kui programm oli poole peal, oli aeg tulemused avaldada. Mis siin keerutada… me võitsime! Ja see moment… see uudis oli üks nendest hetkedest, mis jääb tantsijaga igavesti. Mitte see teadmine, et sa võitsid midagi, vaid see, et Sinu meeskonda, gruppi, kollektiivi on kiidetud. See malbe tunnustus, see pisike kiitus tundus sel hetkel nii olulise ja väärtuslikuna, andes tunde, et nüüd võiks kasvõi lennata.

 

“See on tantsurahvas – see on nende aeg”

Pärast tänavatantsu ootas järjekordne simman. Ja kui pidu, siis ikka hommikuni. Tegemist oli viimase festivaliööga. Nii jäid meie jäljed Tamula äärde, Kandle aeda, Võru tänavaile kui ka üsnagi ekspromt tekkinud tantsupeole. Savijalakesi saatsid sel aastal kaks kangelast – meie pillimehed Tarmo ja Aivar. Kui tantsija tahtis tantsida, oli neil alati lugusid mida mängida, laule mida laulda. Nad veetsid selle seikluse meiega alates trennisaalidest kuni iga esinemiseni Võrus.

Ja nii juhtuski, et kui Võru linn oli laupäeva öösel vastu pühapäeva juba unne soikunud, tahtis tantsija veel tantsida ning salatantsupidu algas vaikselt koolimaja neljanda korruse võimlas, mis meelitas endale ka teisi tantsuarmastajaid peale savijalakeste. Ja nii tantsiti koos hommikuni. Kuigi trallitamine kostus läbi võimlaseinte ainult õrnalt kõrval ruumidesse, pidas siiski turvatöötaja oluliseks pidu laiali saata. Moment, millal ta saali astus, nägi ta tantsijate õnnelikke nägusid ning mõistis vist isegi, et seda katkestada oleks ilmselgelt ebaõiglane. Ta vahetas pilgu Tarmoga, kes vaatas talle tõsiselt otsa ning ütles need kuldsed sõnad:

,,Vaadake, see on tantsurahvas. See on nende festival. See ongi pärimustants. See ongi nende aeg.”

Prefekt pööras pilgu veel kord tantsijate poole ja lahkus. Sellele ei järgnenud muud, kui veel mõned lood ja tantsud ning pidu lõpetati koos, et võtta jällegi vaid loetud unetunnid enne hommikust programmi. Pühapäeva hommik möödus orienteerudes mööda linna. Ja mitte lihtsalt punktist-punkti tammumine, vaid igas kohas pärimustantsu koos nautides. Ja siis algas ettevalmistus meie vaikseks finaaliks. Osa meist pidi esinema lõppkontserdil veel ühe tantsuga ning Võru pärimustantsufestival pidi saama ilusa punkti. Jällegi, kõik ei läinud päris nii nagu plaanitud.

 

Finaal

Lõppkontserti proovis selgus, et siiski on kavas umbes 4-5 kohta, kus Savijalakesed “võiksid” esineda. Ja nii läkski. Umbes tunniga tuli taaskord hullumeelne pakkumine vastu võtta ning kiiresti ettevalmistada erinevad tantsud, millega sümboolselt Võrule ,,aitüma!” öelda. Need savijalakesed, kes eelmise päeva hullumeelset loovtantsu konkurssi saalist vaatasid, said nüüd ise samasugust kiirreageerimisülesannet lahendada ning tunda seda adrenaliini, mis valdab, kui sind lihtsalt sõna otseses mõttes lükatakse lavale. Aga kogu lõppkontsert oli kaunis. Teisalt puges juba siis taevasse nii mõnigi vihmapilv ja kurbus vaheldus sees väsimusega.

Eelmisel korral, kui Savijalakesed väisasid Võru folkloorifestivali, tänasid tantsijad oma juhendajat (loe: kasvatajat) Kaja kauni ürituse ja harjutamise eest tammepärjaga. Üllatuseks talle endalegi, asetati see kasvataja kaela keset magusat und, öösel.  Suure tänutunde väljendamiseks jätkus traditsioon ka sel korral. Tasa-tasa, kikivarvul hiiliti Kaja juurde, tehti pikk pai ning äratati kangelanna vaikselt ja korraks üles, et rituaal ka seekord teha.

Aga viin teid tagasi pühapäeva õhtusse, kui kontsert Kandles lõppes ning tantsijad kogunesid kõrvalsaali, et tervitada veel kaht kangelast. Meie pillimehed tegid kaasa terve kontserdi ning lava taha jõudes ootas neid siiras ja tormiline aplaus Savijalakestelt. Ja see oli järjekordne moment, mis on veel kaua meeles. Sel hetkel saad sa tegelikult aru, milleks tants ja milleks pärimus. Sõnadeta saad sa vastused küsimustele, mis vahel ikkagi kerkivad. Veel viimane spontaanne tants, veel viimane grupikalli kõikide asjaosalistega ning oli aeg hakata Võru ja oma “hulludega” hüvasti jätma.

Ükshaaval…

… hakkasid autod koolimaja juurest sõitma. Klass, mis oli viimastel päevadel koduks olnud, võttis tagasi oma õige näo. Auto täitusid rahvariiete, kohvrite ja inimestega ning nii jäeti koolimaja taga jällenägemiseni. Mina jäin  veel Võrru oma vanaema juurde mõneks päevaks. Teised on teel oma kodudesse ja nüüd ma siis seisan keset seda romantilist väikelinna, mis on justkui kordades avaramaks ja tühjemaks muutunud. Kerge üksindus valdab pärast kõike seda melu. Need viimased päevad tõmbasid emotsioonide keerisesse rohkem kui nii mõnegi aasta sündmused kokkuliidetuna.

Suur tänu mu armsad savijalakesed!

Meie ääretu lugupidamine kallis Kaja!

Aitäh meie kaaslastele, pillimeestele Tarmo ja Aivar!

Aitüma, Võru – Sa oled suurepärane!