Tegelikult oli see juba üsna ammu, kui Piret esimest korda mainis selle (siis veel) tuleva esinemise kohta märksõnu: kool, juubel, tantsijad, tähtis, lõbus ja ‘rosolje’. Tallinna Tehnikakõrgkooli ja selle eellaste 100-aastane juubel oli ette teada juba ammu ning see oli üsnagi loomulik, et mingil moel on sellesse ka Savijalakesed kaasatud. Kuid miks on eelnevas loetelus sõna ‘rosolje’?
Tallinna Tehnikakõrgkool 100 etteastet võib Savijalakestele pidada 2015. aasta kõige olulisemaks esinemiseks. See toimus suurejoonelises hoones, see tähistas kodukooli kolmekohalist vanust, etteaste nõudis pikka ettevalmistust ning huvitavat repertuaari. Sestap tulebki sellest loost tavapärasest pikem kirjeldus, mis hoomab ligi pooltteist aastat, samas pisikesi detaile esinemispäevalt.
Ebaõnnestunud peaproov on hea enne
Esinemispäeva hommikul lasti tantsijatel kaua magada ning meie soojaks tantsimine ning kontrollesinemine algas alles pärast lõunat. Nojah, ka esinemine oli võrreldes teiste, harjumuspäraste etteastetega üsnagi hilja. Jalad soojad, meel kindel ning rind uhkelt ees tuli tantsupõrandat vallutama minna alles mõni tund enne südaööd. Sestap sai ka viimast kokkumängu hiljem alustada. Peaproov läks nii nagu ikka… pehmelt öeldes aia taha. Kuid see pole sugugi kehv juhus. Ebaõnnestunud peaproov tekitab esinemiseks vajaliku närvi. Seda närvi ei tohi tantsija küll esinemisel välja näidata, kuid ta peab kasutama seda enda heaks ja mõnus lavanärv sunnib mõtlema ning annab ka parema elamuse endale. Jah, paanikaks ei tohi see eskaleeruda, kuid ka Puravike Kätlin ütles, et kui peaproov läheb untsu, tuleb päris esinemine parem. Niisiis, päeva esimene pool oli tegelikult üsna õnnestunud.
Peaproovi tegime omale tuttavas TTK võimlas ning pärast kava läbimängu võtsime sammud Rahvusooper Estonia suunas, või siis õigemini Estonia Kontserdisaali. Jah, just seal pidi viie tunni pärast tantsupõrand vett ja vilet saama.
See võiks olla rosolje
Aga enne kulminatsioonini jõudmist, meenub see protsess, mis selle päevani meid kõik tõi. Nagu öeldud, oli see tähtpäev juba ca poolteist aastat ette teada ning meie teadvusesse jõudis see üsna ammu. Täpselt aasta tagasi, novembris 2014 lõid savid tantsu Tehnikakõrgkooli aulas kooli 99. sünnipäeval. Üritus, mis avaski juubelipidustuste aasta.
Kuna eelmine, 2014/15 tantsuhooaeg oli tantsupeojärgne, kergema hingamise ning uue repertuaari omandamise aasta, siis terve hooaja vältel katsetati erinevaid uusi tantse, puhuti tolm vanalt klassikalt ning prooviti leida publiku tähelepanu pälvivaid lugusid. Kuklas oli alati tagamõte, milline neist Estoniasse sobiks ning millele kava üles ehitada. Kas jutustada tantsudega mingit lugu? Või teha show-programm? Või teha midagi modernsemat? Alguses proovis Piret genereerida ideed, mis kaasaks võimalikult palju savisid, igal ühel mingi fragment tantsus ning kokku moodustaks see ühe pideva pooletunnise pisikese kontsert-etenduse, mida kannab konkreetne narratiiv. ,,See võiks olla selline rosolje – jupid erinevatest temaatilistest tantsudest ning palju energiat lavalt publikuni.”
Sellisel moel rosoljeni me ei jõudnud, sest savide ülesandeks sai midagi, millega nad hästi toime tulevad – peo käivitamine. Meie esinemine on pärast pidulikku aktust, kui bänd on juba publiku tantsujalad soojaks teinud ning meeleolu meenutab rohkem sünnipäevajuubeldust. Need kriteeriumid dikteerisid meile, et tegemist peab olema aktiivse, energilise, lõbusa ja nakatava show-programmisugemetega etteaste, mis toimub publiku keskel.
Tagasilöögid pole muud, kui teekonnal tekkivad väljakutsed
On üsna tavaline, et pikalt etteplaneerides, tuleb olla ettevaatlik ning ennetada probleeme. Vahel see aga ei toimi. Kui ka tee peale komistuskive ning probleeme satub, tuleb osata neid lahendada ning enda kasuks mängima panna. Kunst omaette. Kirumine, halamine ja nutmine leevendavad ehk südant, kuid ei lahenda mure. Loomulikult tuleb tagasilööke ette ja neid oli meilgi: pikk suvi ilma iganädalaste trennideta oli juba vormile hakanud, repertuaarimälu purenud ning iga sügis toob ka suuremaid ja väiksemaid verevahetusi. Samuti selgus, et esmane eesmärk kaasata võimalikult palju savisid, jääb ilmselt katki ning Estonias tantsivad ainult Antsud ja Puravikud.
Niisiis tõi sügis koosseisudesse muutusi ning see tihendas trennikalendrit tublisti: kahele tavapärasele trennile lisandusid nädalavahetused ning lisatrennid nädala sees. Ning kõigele lisaks polnud TTK100 ainuke väljund, mille jaoks treeniti. Uute toredate inimestega tuli sõbraks saada, tutvust teha ning meeskonnavaim rühma sisse puhuda; eelseisval hooajal ootas ees mitmeid suuri osavõtte, milleks vargsi valmistuda; paralleelselt Estonia esinemisega lõid meie treenerid tantse uute tantsude konkursiks ning see nõudis tantsijatelt kannatlikust, pühendumist ja entusiasmi.
Aga tantsijaid kimbutavad ka tervisemured. Paraku on meie Siidisaba saali tantsupõrand endiselt üsna kehv. Õigemini tantsupõrandaks seda nimetada on suuremeelne. Kivikõva betoonpõrand hakkab ikka tantsijate põlvedele, hüppeliigesele ning seljale liiga tegema. Ka sellel ettevalmistusperioodil tegi nii mõnigi liiges raksaka, mis sundis tantsija kõrvaltvaatajaks või kaasaelajaks.
,,Plaksutasin nii kõvasti, et ununes veinipokaal käes. Pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos”
Kontserdisaali kuluaarid: üht suurt, kuid üsnagi kitsaste käikude ruumi peavad jagama tantsijad ning catering koos; kastide viisi pokaale; isuäratavad suupisted ja kohvilõhn; rahvariietekotid ning juuksepandlad; pastlad ja kikilipsud; sigin-sagin nagu sipelgapesas. Tunnike oli jäänud esinemiseni ning tantsijad olid oma ilusad rõivad selga pannud. Järgnesid ootamisminutid. Kes punus patse, kes korrigeeris meiki, nii mõnigi hüppas ja venitas koridorides, mõned rühmaselfie‘d. Oli näha, et kerge pinge on taas õhus ja tantsijad otsivad tegevusi, millega aega täita. Vahepeal sai uudistada ka juubeliüritusele tulnud külalisi ning tantsupõrandat. Suureks rõõmuks oli kohal ka mitmeid endiseid ja praeguseid savijalakesi, kes lubasid saalist palju energiat tantsijateni tagasi anda.
Karavan mängis oma ploki viimast lugu, tantsijad olid oma kohtadel valmis ning siis see hakkas. Natuke alla pooletunnine, energiast pakatav programm, mis tõi saali aina rohkem inimesi, ummistades ukseavasid mille kaudu tantsijad lavale ja lavalt maha pidid liikuma. Nii mõnigi väike ‘Pätu’ sattus tantsudesse sisse. Nagu ikka. Kuid üsnagi julgelt võib öelda, et need kadusid suure virr-varri ning emotsioonidest rikka esituse varju. Meie oma sõbrad esimesest reast plaksutasid ning hõikasid kõvasti ja see tiris suunurgad taevani.
Paar momenti, mõni viiv, justkui hetk … ja oligi tehtud. Kuigi programmi ajal riideid vahetades oli küll tunne, et kui nüüd saaks korraks istuda, siis vist oleks kohe väsinud. Aga ei, mul pole praegu aega väsinud olla. Tuleb jälle minna. Ning kui Kaera-Jaan sai tehtud, tuli publikult kõik energia väikese intressiga tagasi. Õhtu jätkudes kuulasime, milliseid emotsioone me sõbrad ja tuttavad publikust üles olid noppinud.
Vahest kõige levinumaks küsimuseks oli, et kas see… see mis just seal laval toimus… kas see ongi rahvatants? Nii mõnigi oli ‘omal ajal’ rahvatantsuga tegelenud,
,aga see pold midagi sellist need tantsjad täna tegid;
Meie ajal need jalad küll nii kõrgele ei käinud. See on ikka hoopis uus tase;
Ma ei teadnud, et rahvatantsu sellise muusika järgi ka tantsitakse. Ma tulin saali selle muusika peale ning minu pärast oleks võinud tantsijad ainult ringiratast ka käia, mulle oleks ikka väga meeldinud.
Seda on tunda, et rahvatantsust on stereotüüpne mõtlemine, kui inimestest, kes kalpsavad kaera-jaani ning vahel teevad mõne äkilisema polka. Need, kel, rahvatantsuga lähem kokkupuude puudub, ei teagi milline see kunst täpsemalt on.
Vägev, aga ma ei saa aru, kuidas nad (tantsijad) nii täpselt teavad, et nüüd pean olema tantsus kohati selle inimesega ja nüüd selle inimesega, ja nüüd pean olema sirgel ja siis ringil ning kogu aeg midagi tegema ka veel?
See pakub alati suurt rõõmu, kui kellegi arusaama ning mõistmist rahvatantsust on saanud muuta paremaks ning tekitada huvi selle tegevuse vastu. See on Savijalakestele alati oluline olnud. Kokkuvõttes saime eesmärgiga hakkama ning publik sai saali meelitatud ning nö. üles köetud, täpselt nii nagu vaja oli:
Ma plaksutasin nii kõvasti, et mul läks meelest ära, et hoian veinipokaali käes ja pärast esinemist sain aru, et olen üleni valge veiniga koos.
Patsutus seljale ja edasi
Egas midagi, patsutame natuke endile õlale, hingame sügavalt sisse ja välja ning läheme sirgema seljaga edasi. Kõik esinenud tantsijad tänavad treenereid-kasvatajad töö, usalduse ja sihikindluse eest. Esituse soe vastuvõtt ning kõva aplaus sümboleerivad töö vilju ning kuuluvad absoluutselt meie kasvatajatele. Nüüd hoida seda taset, neid emotsioone ja minna edasi, sest kohe on ukse taga uued etteasted, uued proovikivid, uued eesmärgid ja uued emotsioonid.
Aitäh kõigile, kes selle esinemisega seotud olid!
Aitüma Tallinna Tehnikakõrgkool ja veel kord palju õnne ning
“Elagu! Elagu! Elagu”