Sissejuhatuseks …
… võiks mainida, et hooaja algul toimus pisike arupidamine ning mõitsklemine, kuidas algavat hooaega sisustada, traditsioone tähistada ja eesmärke valida. Savijalakestel on juba üsnagi arvestatav vanus ja nagu Joel kõikse auväärsematest ütleb: “Vanusega tuleb väärikus!” Seega on traditsioonide au sees hoidmine väga oluline, kuid see ei tähenda, et ruumi ei saaks uutele tavadele eraldada või vanu traditsioone kaasajastada.
Koosoleku kolleegium arutles ürituste, nende korraldamise ja organiseerimise põhitõdede üle, proovis neid asetada kalendrisse ning määrata vastutav rühm igale üritusele. Lisaks mitmetele otsustele tehti mõne aja pärast teatavaks, et tantsuhooaja teisel poolel toimub järjekordne tantsulaager, mis ühelt poolt peaks pakkuma võimalust teha lisatrenne meeste tantsupeoks, tuua tantsijatele külalistreenereid; teisalt andma tantsijatele üks mõnus nädalavahetus pealinnast väljas, olla koos, end liigutada, kuid pidada maha ka traditsiooniline nominentide pidu.
Ettevalmistused
Seekord langes laagri korraldamine Puravike rühmale, keda koordineerib Piret. Sügisel hakati pingsalt mõtlema sobiva koha peale – võeti pakkumisi ja kontakte erinevatest potensiaalsetest kohtadest, mis vastasid kriteeriumitele. Oleme ausad, Savijalakeste arv on viimaste aastatega vaat et mitmekordistunud ning paralleelselt on vaja rohkem kui kaht tantsusaali. Viimaks, kui oli ringi vaadatud ning suheldud, leiti et ehk polegi tarvis hakata jalgratast leiutama ning vahest peaksime külastama meile juba tuttavat kohta – Kohilat. Just nimelt see sama tore koht, kus ka eelmine tantsulaager sai peetud. Ja Kohila oli taaskord nõus meid vastu võtma!
Kolleegium tegi ühise otsuse, et sel aastal toimub tantsulaagris ka iga-aastane nominentide pidu. Kuid selle organiseerimine langes meie kõige väärikamate ehk vilistlasrühma kanda. Üleüldiselt oli õhtuse olemise teema valik samuti lihtne. Kuna tegemist oli siiski peaasjalikult tantsulaagriga, ei pidanud organiseerijad vajalikuks, et pidulised suuri ettevalmistusi kostüümi, esinemiste vms. peaksid tegema. Niisiis võis peosaali astuda niiöelda kaks kätt taskus, ootus ja uudishimu südames ning rõõmus meel kaasas. Ah-jaa, siiski õhtu teemaks oli Eesti Vabariigi sünnipäevaga seoses SINI-MUST-VALGE. Kuidas aga teemat tõlgendada, jäeti iga pidulise enda teha.
Ja lõpuks on kõik laagriks valmis!
Tantsulaagrist kirjutab noorterühmast ning äsja ametlikult Savijalakeseks nimetatud Käthrine.
Sombusel laupäeva hommikul algas sõit Kohilasse, tantsulaagrisse. Rühmakaaslaste nägudest ei olnud võimalik näha kõrvuni ulatuvaid naeratusi, kuna teadsime juba ette, et kõik meie võimed pannakse kahe päeva jooksul proovile. Kõik võimed!
Zumba-tades oli näha, et paljud olid veel mõtteis voodis, sooja teki all ning sambarütmid ajasid poistel igasuguse loogika peas sassi. Kes oleks osanud arvata, et see tantsuline trenn, millest nad tüdrukutelt kuulnud on, võib osutuda parajaks pähkliks ning füüsiliselt üsnagi kurnavaks!?
Õnneks jätkus noorimate rühma treeningpäev veidi tuttavamate rütmide saatel, nimelt „Tantsupidu“ (kor. Karmen Ong) õppides. Ma pole kindel, kas ka teistel on nii, et isegi kui oled rampväsinud, teeb see laul absoluutselt iga kord tuju nii rõõmsaks, et tahaks kohe seda tantsima hakata ja kõva häälega kaasa laulda?! Meie rühmas igatahes on nii. Isegi pika trenni lõpus suudab see tuua naeratuse näole ning seda tantsides suudame kõik näidata vaid häid emotsioone.
Viimases trennis jagati meid kõiki laiali: kes läks meeste tantsupeoks harjutama, kes naiste tantse õppima, kuna paarlist ei olnud või asus teises trennis, kes segapaaridega koos harjutama. Piret meile naistetantsudes armu ei andnud ning nii tuli kõigil kaks tantsu selgeks saada. See võttis kõige rohkem läbi, ka vaimselt, sest isegi kui mõistus sai aru, mida tegema pidi, siis jalgadesse see info ei jõudnud. Ilmselt voolas veidi mõistust koos higiga minema.
Õhtune pidu ja nominentide etteasted oli vahvalt korraldatud. Lestades labajalga tantsida oli ilmselt kõigil esmakordne juhus. Parim tõstja oli ilmselt kõige geniaalsemalt välja selgitatud – nominendid pidid teineteise tõstmise asemel hoopis söögipulkadega kohviube tõstma. Valusad lihased olid põhjuseks, miks tantsupõrand oli tavalisest vähem rahvastatud, ent pidu oli ikkagi tore.
Seda, et õhtusel tantsumaratonil võib väsimus välja lüüa, oli korraldajatele loomulikult mõtteisse tulnud juba enne laagrit. Sestap saidki seekord suure tähelepanu (loe: palju ülesandeid) meie treenerid, kes igal aastal panevad rebased Savijalakeste vannet lugema, viivad läbi riitust ning korraldavad ristimist. Just nimelt… kõik tantsijad, kes on koos Savijalakestega tantsupeol käinud või tantsinud kauem kui hooaeg, saab ristitud. Kuid meie enda treenerid, kes on tegelikult välja kasvanud ju Savijalakeste enda ridadest, pole riitust nimega “Tantsijast-kasvatajaks” läbinud. Miks mitte, siis seekord neid sellesse olukorda panna ning väsinud tantsijatel lasta nautida vaatemängulist tuleproovi. Kuidas katsed läksid ja milline oli tulemus… see jääb laagris osalejate teada ning meenutada. Võib küll öelda, et tegemist oli väärika ja ilusa tseremooniana.
Kohila kooli kokad tegid väga head toitu. Kiidusõnu oli söökide kohta palju kuulda. Õhtused kringlid olid samuti suurepärased!
Järgmise päeva hommik oli kõigil veidi raske ja seda ka erinevatel põhjustel. Ühistrenn oli aga väga tore ning arvestas igati kõigi jõuvarusid. „Kokkutantsu polka“ (kor. Kätrin Järvis) läks aga raskelt, sest ega see polka kerge pole, vaatamata sellele et just meie rühmas on parim polkatantsija. Naistetantsud vajasid taaskord parajalt keskendumist ning treenitud õla- ja seljapiirkondi, sest viimased andsid ikka head mitu päeva endast märku.
Ent ega sellega savide koosviibimised lõppenud – pealinna jõudes maandusime paljudega samasse kohta keha kinnitama. Savijalgadel on ikka ühtemoodi mõtlemine.
Savijalakesed tänavad kõiki laagri korraldajaid, Kohila sõpru ja abistajaid ning loomulikult meie kasvatajaid-treenereid-psühholooge!
2015. aasta Nominendipeo laureaatidega saab tutvuda SIIN