2014. aasta 4. – 6. juulil toimus järjekordne üldlaulu- ja tantsupidu, mis kandis nime “Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Kindlasti ei saanud selline suur pidu mööduda ilma Savijalakesteta, kes olid ülevaatusel välja pannud 6 rühma ning kellest kõik ka peole pääsesid.
Kuna proovidega alustati varem, siis tegelik töötegemine algas juba 30. juunist ning kestis kuni viimase esinemispäevani välja. Osalejaid oli palju. Oli neid, kes alles esimest korda Kalevi staadionile esinema läksid kui ka neid, kellel oli mitmekordne esinemiskogemus tantsupeolt juba eelnevalt olemas. Vaatamata sellele olid kõik ühtmoodi põnevil, sest ees ootasid põnevad proovipäevad ning esinemised.
Iga tantsupeoga on alati teemaks ka ilm, olgu see siis kas hea või halb, olenevalt hetkevajadusest. Tantsupeonädala võib kokku võtta aga järgmiste sõnadega: see oli kui läbilõige Eesti aastasest ilmast. Algus nii külm, et otsi kindad välja ja lõpuks pruunid sääred ja põlenud näod. Eesti suvi, väike aga tubli. Nii et nädalaga elati läbi kõik Eesti neli aastaaega. Muutlikku ilma trotsides suutsid tantsijad siiski motivatsiooni terve nädala laes hoida ning selle eest tasustati neid kenade ilmadega etenduste ajal.
Proovipäevad olid pikad ning väsitavad, hõlmates endas ka reisimist prooviväljakute ning Kalevi staadioni vahel. Mõned päevad kestsid hommikul 9st kuni õhtul 21- või lausa 22ni. See aga ei olnud vabanduseks sellele, et rühmakaaslased peale pikka väsitavat proovipäeva ei võiks veel lisaks midagi huvitavat ette võtta. Niimoodi saigi tantsupeo nädala õhtud sisustatud huvitavate tegevustega. Nendeks olid ühised kokkamised mitmel õhtul, saunaõhtu koos kiluvõileibadega ning ka tantsijatest pungil Kochi aida külastamine, kus lisaks päevasele tantsule sai ka õhtul tantsu vihutud, juhul kui seal ruumi jätkus.
Kõik see töö, vaev ja naer kulmineerus kolme vägeva etendusega. Esimesel etendusel oli närv kindlasti enamustel kõige rohkem pingul, kuid iga etendusega läks asi paremaks. Eks mingil hetkel tuli kindlasti ka kõigil mingisugused pisemad apsakad tantsu sisse, kuid tantsupeo puhul on siiski põhiliseks anda edasi publikule oma tantsurõõm ning kõik need positiivsed emotsioonid, mis nädala jooksul koos sõpradega koosveedetud trennide ja õhtutega kogunesid.
Võib väita, et rahule jäid nii tantsijad kui publik ning kui peaks tulema võimalus uuesti tantsupidu vaatama minna või seal lausa uuesti tantsida siis arvatavasti haaratakse sellest võimalusest kindlasti kinni, kuna omast kogemusest väites on võimalik tantsides leida sõpru kogu eluks. Ning emotsioonid, mis tantsurõõmust tulevad jätavad kustumatu mulje kogu eluks, nii tantsijatele kui ka publikule.
Meenutuse kirjutas Jarmo Vooglaine
*XIX Tantsupeol “Puudutus” osales kuus Savijalakeste rühma: kaks A-rühma, kolm B1-rühma ja üks B2-rühma
