Mõni päev pärast sõnajalaotsinguid, nimelt 26. juuni varahommikul, seadsid Savijalakesed suuna Pärnu poole, et kokku saada peaproovis teiste tantsurühmadega. Päeval sai õpitud tantsudele viimane lihv antud, õhtul nautisime head muusikat ansambli Curly Strings saatel ning öösel startisime vapralt kohati karmile, kuid vahvale ja äärmiselt lõbusale retkele Läti poole, et kohtuda „ametivendadega“ ühel vingel üliõpilaste laulu- ja tantsupeol Gaudeamus.
Selleaastane üritus toimus Daugavpilsis, Lätis. Selle mõne päeva sisse oli pressitud tohutult tegevusi, mis olid kõik väga väsitavad, arvestades, et sinna sisse mahtus vaid mõni kübeke und. Esinemisi oli mitmeid, nii tänavatel, kultuurikeskuses kui ka olümpiakeskuses. Kindlasti jääb meelde just see hetk, kui eestlaste “Viru simmanil” (tantsu autor: Maie Orav) tantsu ajal pealtvaatajad meeletult kaasa elasid. Toimus ka traditsiooniline tõrvikutega rongkäik, mis kulmineerus ühise laulupeoga.
Gaudeamus oli paljude jaoks midagi täiesti uut. Vahva oli näha, kuidas tants ühendab inimesi, sest ühtäkki polnud vahet, kas oled sa eestlane, lätlane või leedukas – eesmärk oli üks: uhkus tantsida oma maa riietes oma maa tantse peegeldus kõigi silmadest kaugele. Tore oli näha, kuidas erinevate riikide tudengid üksteisele kaasa elavad. Suurepärane emotsioon ja seltskond suutsid kõik raskused minetada ning see oligi ju idee – raamist väljaspool olemine ühendab inimesi.
Ka öised bussisõidud lisasid asjale lõppkokkuvõttes siiski oma efekti. Kolkateedel kimav bussijuht ja rappuvad buss tekitasid hirmutunnet päris palju, kuid kohale me jõudsime ja tagasi koju ka. Mõned tunnid puhkust ja tants võis jälle alata. Sedakorda siis kodumaal.
Karel Reisko
Savijalakesed osalesid XVII Gaudeamusel kolme rühmaga